See oli kümme päeva viibimist muinasjutulises looduses, mis pani mind proovile nii füüsiliselt kui ka vaimselt, sest tegelikult oli distants kaunis – 234km. Eesmärk oli konkreetne, teha Hiiumaale tiir peale. Rada kulges mööda mereäärt, mööda metsa, sood ja liivaluiteid, mis vahepeal kauge ka asustusest.
Olenemata füüsilisest ja vaimsest pingutusest, oli tunda, kuidas keha lihtsalt puhkab. Ma ei pidanud millegi muuga tegelema. Totaalselt ilma segajateta. Minu ainuke missioon oli jõuda iga päev rajal tähistatud ööbimiskohta.
Lähemalt mõtetest ja avastustest…
Elu mõte on surm.
Ma hägustusin siia reaalsusesse ja ma hakkasin enda elu mingist hetkest alates mäletama. Olen enda 30 eluaasta vältel tihti leidnud end mõtlemas, et mis see elu mõte õieti on? Aga nüüd ma tean, et ma pean kuradi vingelt surema, sest muidu poleks sellel kõigel mitte mingisugust mõtet. Varem ma surma kartsin. Nüüd aga 100% täie tervise ja täie mõistuse juures tean, et iga järgnev aasta ma teen midagi, mis paneb mind oma viimasel hetkel naeratama, et kuradi hästi sai elatud.
Probleemide lahendamine kestab minu viimse hetkeni
Vahet pole palju ma tõmblen, ma ei saavuta kunagi ideaalset rahulolu. Ma olen nii kui nii pissed off all the time, sest suudan leida midagi, mida mul ei ole või millest tunnen puudust, aga see on okei. Sest nii pea, kui ma enda elus midagi ära suudan lahendada, ootab mind ees uus väljakutse, mille osas lahinguplaani hakata tegema. Seega aktsepteerin oma saatust ja lepin teadmisega, et ma ei saa kunagi valmis.
Ma armastan loodust ja seal viibida ühel lihtsal põhjusel
Kui ma olin väike tatt, siis ma elasin ju maal. Mu ümber oligi ainult loodus. Ja vahepeal suutsin ma selle ära unustada. Nii, kui oma depressioonist taastumise teekonnal taasavastasin enda jaoks jalutamise looduses, tundsin ma kuidas elujõud minus taas tärkab. Ehk selle mõtte moraal on see – meil kõigil on midagi, mida meile meeldis teha lapsena ja see tuleb uuesti üles leida ka täiskasvanuna
Tegelikult on suvi sitaks pikk…
Seda ei pane lihtsalt tähele, kui istud kontoris ja elad vaid nädalavahetuste nimel, et suve kahe päeva kaupa nautida. Siis ta lähebki mööda nagu silmapilk. Seega tuleb võidelda ja tegutseda, et saaksin kujundada endale sellise elu, mis aitab mul saavutada vabaduse otsustada enda äranägemise järgi, kuidas ma suve naudin. See aasta sai selleks väga suur samm astutud. Nüüd iga järgnev aasta kavatsen ma suve järjest rohkem ja rohkem pikendada ning seda 100% nautida.
Ma ei tea mida ma elus edasi teen ja see on sitaks hirmus 😭
Jah, täiesti haige ma tean. 2021 oli eesmärk saada depressioonist ning ärevushäirsest priiks. Nüüd on see saavutatud ja oi kui kuradi palju mul on mõtteid juurde tekkinud, mida elus edasi teha. Aga….
See on jumala okei. Ma ei olegi seda “lihast” ju treeninud. Et mõelda ühe päevaga järgneva 10 aasta plaan välja tundub ülimalt absurdne. Ainus, mida ma praegu teha saan ongi võtta üks päev korraga ja teha omalt poolt kõik, et ma annaks iga päev panuse, mis tagab mulle parema homse. Ma olen tegelikult juba viimase kahe aastaga suutnud saavutada rohkem kui oma kahekümnendatega kokku ja oi kui kitsi ma olen endale pai tegemisega selles osas.
Ma ei peagi tegelt millegi pärast muretsema
Ma tõmbasin lotovõidu, ma sain uue võimaluse, sest ma võtsin ennast kokku. Mõelda vaid, ma oleks joomise, ainete tegemise ja kannatamisega enda eluküünla peaaegu ära kustutanud. Tegelikult tuli lihtsalt vaadata peeglisse ja öelda endale “Silver, sina oled ainukene, kes sinu elu päästab” ja tegudele asuda. Vaata, kus sa täna oled.
Väljakutsed
Neid tuleb edaspidi ropult ja minu ülesanne on teha ettevalmistusi, hoolitseda enda eest vaimselt ja füüsiliselt ning nende esinedes kohaneda vastavalt.
Ära võta asju isiklikult
Tegelt ka, ära võta…
Haudvaikus on ülim tunne, mida kogeda
See on ebamaiselt mõnus, samas ka hirmutav, sest siis, linnamürast eemal, saad aru, kui perses su kõrvakuulmine tegelikult on 😭
Kui elu muutub nüriks, rutiinseks ja igavaks
Tuleb teha muutuseid, hankida uusi teadmisi ja elukestvalt õppida. Sest nii püsib ainult teravana, säilib põnevus, on mida uuelt päevalt oodata. See mõte on eriti aktuaalne sellepärast, et ma nägin nii kuradi palju ilusaid maju Hiiumaal – MA TAHAN KA!(Loe viimast nagu imestunud Ari-Matti Mustonen) Ja kui ma seda kõike tahan, pean ma iga päev enda perse püsti ajama ja tegutsema, olgu mul nii sitt päev kui tahes.